Mitmed peamised toidupakendite ohutust mõjutavad tegurid
1. Pakkematerjalid
Toidupakendites sisalduvate ohtlike ainete jäägid pärinevad peamiselt pakkematerjalidest, eriti tintidest ja lahustitest, mis sisaldavad pakendamise ja trükkimise käigus peamiste toorainetena ohtlikke keemilisi materjale, nagu benseen, n-heksaan ja halogeenitud süsivesinikud. Lisaks võivad sellised kahjulike ainete rikkad tintid ja lahustid põhjustada ka ettevõtjate ägedat ja kroonilist mürgistust tootmisprotsessi ajal, mis mitte ainult ei mõjuta tööjõu ja juhtimise koostööd, vaid mõjutab tõsiselt ka sotsiaalset stabiilsust.
Toidu painduvad pakkematerjalid hõlmavad peamiselt polüetüleeni, polüpropüleeni, polüestrit, polüamiidi ja muid polümeermaterjale. Need pakkematerjalid näitavad suuri erinevusi oma molekulaarstruktuuri, vormimisprotsessi ja lisatud lisandite tõttu. Seetõttu on eriti oluline, et toidutootjad valiksid oma toodetele sobiva pakkematerjali, vastasel juhul tekivad toiduohutusega seotud küsimused. Näiteks materjali halbade barjääriomaduste tõttu lüheneb vedela piima säilivusaeg lühikese aja jooksul või isegi halveneb. Klapikile puhul ei saa köögiviljade värskust tagada ilma nõuetekohase ventilatsioonita. PVC-kile enda võimalik kahju inimkehale tuleneb peamiselt kahest aspektist: üks on see, et vinüülkloriidmonomeeri jääk PVC-klammerdamiskiles ületab standardi ja teine on DEHA plastifikaatori kasutamine PVC-kinnituskile lisamise protsessis rasvale või kuumutamisele. Mõnikord on DEHA kergesti vabanev, mis on tervisele kahjulik pärast toiduga inimkehasse sisenemist.
Bisfenool A on keemiline aine, mida tavaliselt kasutatakse plastist toidu pakkematerjalides, ja seda kasutatakse ka plekkpurkides ja liimides. Bisfenool A plastpakendis võib lisada toidule pärast kuumutamist ja sellel on östrogeenisarnane funktsioon. Mitte kaua aega tagasi leidsid Ameerika teadlased loomkatsete kaudu, et BPA võib suurendada rinnavähi riski naistel.
2. Tindi printimine
Lisaks toidu pakkekile üldisele sidumisjõule ja kulumiskindlusele peab toidu pakendikile taluma steriliseerimis- ja keemistöötluse nõudeid, samuti külmumiskindlust, kuumakindlust jne, et tagada selle transport ja ladustamine. Tindi koorimist, kondenseerumist jne ei toimu.
Asjaomased Itaalia ametiasutused leidsid nestle imikupiimast pärast proovide võtmist ja analüüsimist jälgi valgustundliku keemilise aine-isopropüültioksaantooni kogusest. See aine on algselt olemas imiku piima pakendi kasti trükivärvis ja võib juhtuda, et väike kogus tinti tungib imikupiima. Hiinas on olnud ka juhtumeid, kus trükitakse tinti, mis saastab toitu. 2005. aastal leidis Gansu toidutehas, et toodetud kartulikrõpsud olid tugeva lõhnaga ja tehas võttis kohe tagasi rohkem kui 600 kasti tooteid, mis olid turule hulgimüügis. Pärast Lanzhou ülikooli keemialaboris katsetamist arvatakse, et kummaline lõhn pärineb benseenist toidu pakendikottide trükivärvis. Kui benseeni jääkkogus ületab standardi, võib see põhjustada vähki ja veresüsteemi haigusi.
3. trükikunst
Praegu on toidu pakendikotid põhimõtteliselt graveeringutrükk. Igasugused supermarketites nähtavad toidupakendikotid, sealhulgas küpsised, saiakesed, piimapulber jne, trükitakse põhiliselt klooritud polüpropüleenist trükivärvidega. Enamasti. Enamik riike, nagu Euroopa ja Ameerika Ühendriigid, kasutavad aga peamiselt flexo printimist. Flexo printimine on punktijõudluse ja trükikvaliteedi poolest veidi kehvem, kuid võtab keskkonnakaitses juhtrolli.
